“Legaalse häkkimise” teenust pakkuv ettevõtja Valentin Ivanov ütleb, et enamiku inimeste digielu on hõlpsasti lahtimuugitav.
Ühel pärastlõunal märkab Tallinna väikefirma juht oma kodukontori värava taga tänaval võõrast autot. Autos istuvad, ninapidi sülearvutites, kaks tumedat kuju. Firmajuht kaalub võimalikke ohte - värav on lukus, koer aias, uks kinni. Ka virtuaalne taristu - kodune wifi-võrk - on parooliga kaitstud ja krüpteeritud. Muretsemiseks pole vähimatki põhjust.
Kuid autosistuvad juba nokitsevad ärimehe wifi-võrgu kallal. Nende programm proovib ühe hetkega läbi tuhandeid tähe- ja märgiridu, kuni tulemus kattub võrgu parooliga. Selleks võib kuluda päevi, kuid antud juhul peatub mõne minuti pärast programm sõnal „winterday“. Voilà! Ukselukk, mis turvab firmajuhi privaatset digielu, on lahti muugitud. Aga selle kaudu nad wifi-võrku ei sisene.
Hilisõhtuks on kahtlane auto aia tagant kadunud. Puuduvad jäljed, nagu oleksid häkkerid käinud ärimehe koduvõrgus. Küll aga on nad „kuulanud“ võrgust väljas olles raadiosignaali ning salvestanud ühe faili, mida parooliga „winterday“ lahti krüpteerides saab taastada kogu tol õhtul ettevõtja arvutiga tehtu. Pisut andmete „analüüsi“ ja neil on täielik ligipääs ärimehe meilikastile, kõikidele vestlustele nii Facebookis kui ka MSNis ning isegi internetipanga paroolidele. Ilma, et ohver isegi aru saaks, kuidas tema nimel siin-seal käiakse.
Kuidas kogu varastatud andmehulk ja ligipääsud kurjalt ära kasutada, on suuresti fantaasia küsimus.
Allikas: EE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar