Ja kuigi tunnen end kammitsais, kuidagimoodi mul see kirjutamine ikka edeneb. Kuni hetkeni, mil võõra uudishimu mu hapra mulli järjekordselt purustab:
“Kas Teie saite siin internetti?”
Seda juhtub igal pool. Saksamaal, Portugalis, Marokos. Emiraatides ja Suurbritannias. Hispaanias. Austraalias. Peale selle, et see déjà vu on lihtsalt tüütu, jääb tunne, nagu need inimesed ajaksid põrgulikus janus veekraani taga või oleksid prostatiidihaiged pissuaari otsingul.
Ja miks siis on nii? Vanem põlvkond, kuhu kuulub ka enamik võimuiharatest otsustajatest, pole ikka veel aru saanud, et nad ajavad asju uue võrgupõlvkonnaga. Nad on kinni analoogajastus. Neist paljud näevad internetiühendust hea äritegemise võimalusena. Aga see on suur viga: äri peaks selles ühenduses sündima, mitte ühendus ise äri olema.
Unustage rüperaalijad. See on evolutsioon. Võrgupõlvkond on unikaalne rüperaalijatejärgne liik: nende ainus aken reaalsusesse ja fiktsiooni on mobiilid ja iPadi-taolised digitaallauad; allalaadimise on autorikaitse tõttu asendanud striimimine.
Wifi-põlvkonna narratiivid on tunduvalt mõistetavamad hüpertekstidena, nende legitiimne eesmärk on olla kõikjal.
Võib ju öelda, et see, kes tahab, et tal igal pool ja alati internet oleks, liitugu ise mõne kohaliku odava telekom-operaatori mobiiliteenuste paketiga. Aga julgen vastu väita: teise riiki reisides teie kodupaketiteenused enamasti ei toimi või siis on roaming üle mõistuse kallis.
Wifi-ühendus peaks olema tasuta ja kõikjal kättesaadav. Ilma eranditeta. Kuidas on võimalik, et Deutsche Telekom kasseerib minult tunnise ühenduse eest kaheks eurot? Või Madridi lennujaam viis eurot poole tunni eest? Rääkimata hotellidest, mis müüvad internetiühendust pudeli šampanja hinnaga.
Institutsionaliseeritud piraatlus. Alatu rööv. Veebiröövi üks vormidest.
Ka seda, kui juba ühenduse pikendamiseks uuesti salasõna küsitakse, võiks käsitleda sissetungina: kes nad enda meelest on, et internetikasutaja metabolismi häirida? Mitte kellelgi ei tohiks wifi suhtes omanditunnet olla. Selle asemel, et küsida: “Kas teil oleks wifit vaja?” peaks küsimus olema: “Kas teil on wifiga probleeme?”.
Ehk siis: wifi-solidaarsust!
Mida rohkem ma reisin, seda selgemaks mulle saab, et maailma saab väga lihtsustavalt, ent tabavalt jagada järgmiselt: a) wifita rigid; b) wifi-riigid; c) Eesti.
Peaks mainima, et see ei ole kaugeltki suvaline tähenduseta teema: wifi-poliitikad näitavad rahvaste erinevaid mentaliteete - ideoloogiaid – ja selle dramaatilised tagajärjed on varsti tunda. Nad kujundavad 21. sajandi elustiili ja vähem kui kümnendi pärast on tulemused meile kõigile selgelt näha.
Ma tahan öelda - kuna eestlased armastavad ülimat konkreetsust -, et osalt tänu wifi.ee evangelistlikule liikumisele on Eesti ehk esimene riik maailmas, mis on loonud soodsa keskkonna täiesti uue rüperaali- ja küborgipõlvkondade vahele jääva wifipõlvkonna kujunemiseks. Soomelik-põhjamaine nohkarlus on ilma vallutamas ja see on väga lahe. Ja pole see liiga ulmeline midagi: ma räägin arvutisõltlasteks kujunenud inimestest, kes on harjunud, et neil on välisele lisainformatsioonile alati ja igal pool juurdepääs.
Vastavalt nende enda vajadusele ja uudishimule. Viivitamata. Ja info peab olema värske nagu õhk, mida me hingame.
Poliitikud, aktsjonärid, ökonomistid, ,sotsioloogid, juhid, juristid, ajakirjanikud ja tutti quanti võtku parem arvesse, et wifi ei ole tänapäeval enam tarbekaup.
Aeg on muutunud. Spekuleerige kinnisvara ja alkoholi ja sigaretihindade hinnatõusuga edasi, kui tahate. Aga wifi-ühenduse eest inimestelt raha võtta? Keerata kinni meie infovoog? Takistada infot meisse imbumast? Nii ei lähe.
Vabandust, aga see on meie postmodernne hüpertekstiline identiteet ja nii see on. See on meie reaalsus.
Et kes siis selle kinni maksab? Mõelge midagi välja. Leidke lahendus. Probleemideta wifiühenduse tagamisega ei anna oodata. Uurige, kuidas on Eestis või kuidas Soomes, kus juurdepääs kiirele internetile on juba kodaniku põhiseaduslik õigus. Kuna kõik sellest soodustatud suhtlemisest võidavad – inimesed on õnnelikumad, äri edeneb, looming õitseb –, keskendun ma olulisematele teemadele. Teie leidke see viis. Ma loodan, et kümne aasta pärast mind keskendumiselt ei häirita ja ma ei pea iga 10 minuti tagant vastama samale küsimusele:
“Kas Teie saite siin internetti?”
Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/591014
João Lopes Marques
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar